Aasta Mereharija 2022

Jane Hõimoja

Tänavu 11. korda välja antud Aasta Mereharija tiitli sai Eesti Mereakadeemia õppejõud ja tegevmehaanik Tarmo Post.

Mehaanikast

Palju õnne Aasta Mereharija tiitli puhul! Oled nüüd 11. selle tunnustuse pälvinu.

Aitäh! See on väga tore tunnustus ja on au olla sellises nimekirjas. Aga ma olen pigem ikka enesekriitiline – miks nüüd mina. Seda tiitlit väärivad tegelikult kõik õppejõud, sest hariduse andmine on samuti meeskonnatöö, mina üksi ei tee siin midagi ära. Aga jah, keegi peab selle tiitli saama ja ma loodan, et kannan selle välja.

Kuidas üks Raplamaa poiss merekooli sattus?

Käisin küll Kaiu Põhikoolis, aga lapsepõlve olen hoopis veetnud mere ääres Vergi külas, kus pesitsen suure osa ajast nüüdki. Isa oli mul külmutusmehaanik ning vanaonu Saksa sõjaväes motorist ja minulgi on mehaanika vastu suur huvi olnud kogu elu. Palju sai remonditud autosid, keevitatud, metallitööd tehtud. Isa ei öelnud mulle otseselt kunagi, et mine merekooli. Seda ma tundsin ise, et ei taha minna automehaanikuks, vaid teha midagi suuremat ja ägedamat. Ja kui Teeviidal mehaanikaga seotud koole uurisin, siis Eesti Merekooli laevamehaanika eriala kirjeldus tundus ülipõnev. Västriku tänaval kooli astudes tundsin üsna pea, et ohh, see on täpselt minule!

Kuuldavasti alustasid oma koolis töötamist juba merekoolis?

Jah, tolleaegne merekooli direktor Rein Ausmees andis meile mapi vahel vanemate õppejõudude konspektid, mille pidime digiteerima. Trükkisime konspektid arvutisse, skannisime joonised juurde, mõnikord oli vaja ise uued joonised teha. See tegevus andis endalegi tohutult teadmisi juurde, sest töötasime kõik materjalid niiviisi süvitsi läbi. Tagantjärele mõeldes oli direktoril väga hea mõte kaasata õpilasi õppetöösse.

Kas see oli vabatahtlik töö?

Tegime seda vabatahtlikult jah, aga direktor tegi meiega ka lepingu ja teenisime väikese taskuraha.

Õpilasest õpetajaks

Aga kuidas sa merekooli päris õppejõuks sattusid?

Kui ma olin mereakadeemia värskelt lõpetanud ning astunud magistrantuuri, siis oli ka Eesti Merekool selleks ajaks Lasnamäele kolinud samasse, kus oli Mereakadeemia. Läksin ühel päeval uuesti merekooli direktori juurde ja küsisin, kas tal oleks mulle samalaadset tööd anda. Ütles, et praegu ei ole, aga neil oleks vaja õppejõudu. Ütlesin vastu, et ainuke asi, mida ma võiksin teha, on laevaremondi praktika, kuid seal oli juba inimene olemas. Direktor ütles, et otsivad laevaautomaatika õppejõudu, kas ma seda ei tahaks anda? Selle pakkumise üle pidin korra ikka mõtlema.

Miks sa kõhklesid?

No kõige paremini tundsin end sel ajal praktilises tegevuses, olin selleks ajaks niipalju laeval töötanud, et tundsin end üsna hästi. See aine oli aga väga teoreetiline ning polnud ka kõige lihtsam. Ja pidin seda endale ikka kõvasti meelde tuletama. Aga ma otsustasin selle väljakutse vastu võtta.

Sa olid ise alles üliõpilane, kui lugesid juba loenguid. Kuidas tunne oli?

No alguses oli ikka värin sees enne iga tunni algust. Päris palju pidin ainet endale meelde tuletama ja loenguks

Tarmo Post Pitka nimelise Tarmo Post Pitka nimelise mehaanikamaja ees. mehaanikamaja ees.

Foto: Jane Hõimoja Foto: Jane Hõimoja

valmistudes õppisin ise ka uuesti aine läbi. Merekooli õpilased vajavad natuke teistmoodi lähenemist kui akadeemia üliõpilased, sest nad on veel üsna noored. Kord ja distsipliin pidi olema.

Merekoolist mereakadeemiasse

Osa merekooli õppureid läheb edasi mereakadeemiasse, osa mitte. Millest tulenes sinu otsus?

Selle mõttega olingi merekooli tulnud, et sujuvalt piiramatu laevamehaaniku diplom kätte saada. Ametikooli diplom andis ka sisseastumiskatsetel plusspunkte. Kogu meie oma punt, kellega lähemalt suhtlesime, lõpetasime enam-vähem koos 2004. a ja läksime edasi mereakadeemiasse. Kõik on tänaseni suurtel laevadel tegevmeremehed.

Vahel öeldakse, et akadeemiasse edasiminek tundub veidi kordamisena ja seepärast pole mõtet. Kuidas sulle tundus?

Tol ajal tundus õppekava ikkagi erinev. Akadeemia kindlasti täiendas seniseid teadmisi. Tolleaegsed ranged ja samas ka legendaarsed erialaõppejõud andsid meile väga tugeva põhja termodünaamikas, laeva jõuseadmetes, laeva abimehhanismides, tehnilises joonestamises ja paljudes teistes ainetes. Usun, et meil oli lihtsam akadeemias kui neil, kes tulid otse keskkoolist. Seosed olid kindlasti olemas.

Kus sa ajateenistuse läbisid?

Olin mereväes, vastutasin logistikaosakonnas masinapargi eest. Tegime sõjaväe autodele hooldust ja remonti. Olen selle kogemusega väga rahul, ühtlasi sain sealt C, D ja E kategooria juhiload. Lisaks oli meil ka väga põhjalik madruse baaskursus.

Magistriks

2006. a avati mereakadeemias magistriõpe ja sa astusid sinna 2010. aastal.

Jah, toona oli terve kursuse peale neli tasuta kohta ning mul õnnestus saada üks neist kohtadest.

Miks just sind valiti, kas tead?

Ei tea. Komisjon otsustas. Aga ju seal mängisid rolli motivatsioon, hinded, eelnev töökogemus, olin ka

Tarmo Post aunimetuse kättesaamisel Rannarahva Muuseumis. Foto: Madli Vitismann Haridustee: lõpetanud Eesti Merekooli laevamehaanika eriala 2004. a, Eesti Mereakadeemia laeva jõuseadmete eriala 2009. a ning laeva tehnilise ekspluatatsiooni ja juhtimise merenduse magistriõppes cum laude 2012. a. Töökogemus: tegevmeremees alates 2007. a, vanemmehaanik 2017. a. Sõidab Soome lipu all Inglise kanalis veeremilaeva vanemmehaanikuna. Lisaks töötab mereakadeemias mehaanikalaborite juhatajana ja lektorina alates 2016. a. 2017. a sai Tarmo Post mereakadeemia teenetemärgi. 2022. a anti talle tiitel Aasta Mereharija. Eesti Laevamehaanikute Liidu juhatuse liige olnud 7 aastat, juhatuse esimees alates novembrist 2021.

aktiivne üliõpilasesinduse liige ning olin mereakadeemia nõukogu liige kolm aastat. Magistri lõpetasin cum laude, aga see tuli küll täitsa kogemata, otseselt ei sihtinud seda nii. Kuna käisin tööl, siis kahe aasta asemel lõpetasin kolme aastaga. Jäin väga rahule. Olen alati öelnud magistrantidele, kui ma neid nüüd õpetan, et magistriõpe annab haritust, aitab silmaringi laiendada ning lisab tutvusi. Eesti merendus on nii väike, et kõik õpivad ja töötavad kuskil koos.

Mis oli lõputöö teema?

Laeva tegeliku energiatõhususe ja atmosfääriemissioonide määramine ning hindamine meretingimustes. See teema kõnetab mind siiani väga.

Mereakadeemia õppejõuks

2015. a hakkasid mereakadeemias loenguid lugema. Kuidas sinna sattusid?

Jah, tulin akadeemiasse niisama külla ning Roomet Leiger (mereakadeemia direktor - Toim) luges veel laevakatelde ja -turbiinide õppeainet ning uuris, kas ma ei saaks seda üle võtta, sest seoses TTÜga ühinemisega ning igasugu reformidega oli tal liiga palju asju käsil. Tulin Roometile vastu ja ta andis oma aine mulle üle. Ja siis hakkas mehaanikamaja valmima…

See on vist nii, et annad näpu ja võetakse terve käsi?

Nii on jah. Mehaanikamajale oli vaja vastutavat isikut ehk laborite juhatajat. Maja oli vaja sisustada, tellida kuluvahendeid, organiseerida, et kõik toimiks. Ja siis võtsin selle pakkumise ka vastu, aasta oli 2016.

Ja siis tuli Anatoli Alop jutuga, et vaja on lugeda magistrantidele nüüdisaegseid laevaremondi tehnoloogiaid, mis on vajalikud näiteks tulevasele meresektoris töötavale tehnilisele personalile. Võtsin ka selle pakkumise vastu.

Kogu aeg oled olnud ühtlasi tegevmeremees: üks kuu laeval tööl ja järgmine kuu akadeemias?

Just nii. Õppekeskus on hästi paindlik olnud. Tunniplaani koostamine on väga raske, sest meremehed on graafikujärgselt tööl, aga mõnikord muudetakse graafikut ja siis peab väga vähese etteteatamisega tunniplaani korrigeerima. Hästi suur skeemitamine on olnud.

Oled toonud ka teisi noori õppejõude akadeemiasse…

Õppejõududest on paratamatult puudus. Püsitöökohaga noori merelt saada on pea võimatu. Oleme saanud siia aga meretöö kõrvalt mitu noort õppejõudu, näiteks Hannes Karu ja Siim Tuur. Nendega on naljakas lugu. Istusime hoopis teise teema tõttu kord ühes Helsingi baaris ja seal ma nad värbasin akadeemiasse loenguid andma. Esialgu täiendõppe koolituse projektina, aga nüüd loevad Siim ja

Hannes rohkem loenguid kui ma ise. Aineteks on neil abimehhanismid ja diisliteooria. Mereakadeemia kollektiiv on ikka niivõrd äge, et siin on väga hea olla ja aega panustada.

Ja kuidas on külalisõppejõududega?

Jah, ka neid on palju! Tulevad üksikutesse loengutesse rääkima mingist konkreetsest teemast.

Panustavad täitsa vabast ajast ja tasuta järelkasvu. Eraldi tahan välja tuua Valentin Bratkovi, Oleksii Kokoshat ja Argo Kirsilehte, kes on meid mitu korda külastanud. Siinkohal võib teha ka väikese üleskutse mehaanikuile: kui soovite anda külalisloengut või väikese koormusega õpetada või tutvustada mehaaniku erialaga seonduvat ettevõtet ja tegemisi, siis andke mulle teada!

Oled 11 aastat mereharidust omandanud, merekoolist magistrantuurini. Kuidas on tingimused ja õppekvaliteet selle aja jooksul muutunud?

Tohutult! Kvaliteet on tõusnud ja tingimused pole võrreldavad nendega, milles meie alustasime. Tänapäevastatud sillasimulaatorid, täisintegreeritud masinaruumi simulaatorid ja kogu täisvarustusega masinaruum, kus püüame kõik tähtsamad süsteemid ja seadmed praktiliseks õppetööks käigus hoida. Ja tänavu lõpetasid meil esimest korda laeva elektrimehaanikud. Algul tundus, et seda on võimatu läbi viia, aga nüüd on see tehtud. Muide, masinaruumis on meil uus tänapäevane elektri peajaotuskilp generaatoritele.

Lisaks magistriõppele on nüüd mereakadeemias ka doktoriõpe ja meil on mitu välisprofessorit. On väga äge ja kasulik, et mereharidust pakutakse algusest kuni doktorini!

Aasta mereharija on aunimetus, mida alates 2011. a annavad igal aastal ühiselt Eesti Laevajuhtide Liit, Eesti Laevamehaanikute Liit, Eesti Laevaomanike Liit, Eesti Kaptenite Klubi, Eesti Meremeeste Liit ja Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing.

Aunimetuse saaja kuulutatakse välja IMO meremehe päeval 25. juunil. 2011 Aadu-Otto Haavamäe 2012 Katrin Mellis 2013 Heino Punab 2014 Ilmar Noor 2015 Rein Albri 2016 Elna Aun 2017 Rein Raudsalu 2018 Jüri Kask 2019 Ahto Aaslav-Kaasik 2021 Rein Loodla 2022 Tarmo Post

Töö on inimestega

Räägime meretööst ka. 2010. a läksid Boresse motorist-keevitajaks ning 2017. a said juba vanemmehaanikuks. Väga kiire areng!

Pigem jah kiire, olin tol ajal fi rma kõige noorem vanemmehaanik. Mulle tehti pakkumine ning mõtlesin selle üle ikka paar päeva: kas olen valmis ja kas ma üldse tahan. Aga sain aru, et kunagi ei saa keegi millekski päriselt valmis olla, vastutus on küll suur ja palju tööd ja asjaajamist tuleb juurde, aga elus tuleb ikka edasi pürgida. Nii võtsin selle vastu.

Kõik mehaanikud ei taha saada vanemmehaanikuks. Osa tahab, aga ei saa kunagi, on ka need, kes tahavad ja saavad, ent see kuida-

Foto: Harli Moosaar

gi ei sobi neile. Ja siis on need, kes tahavad, saavad ka ja saavad veel hästi hakkama.

Nii on jah.

Mis on sinu hinnangul vaja, et saada heast mehaanikust heaks vanemmehaanikuks? Laeval on see ikkagi tippjuhi amet.

Vanemmehaanikul on vaja head suhtlusoskust, sest töö on inimestega. Kui töö on inimestega, siis tekib ka suhtlusprobleeme. Iga inimesega peab arvestama, iga inimene on isiksus. Pead jääma apoliitiliseks ning meeles pidama, et te ei pea olema sõbrad, aga peate olema kolleegid ja töötama sama asja nimel.

Tasakaalukust on vaja, ei tohi emotsionaalseks minna, pead nägema ka halvas asja positiivseid külgi. Iga tehniline probleem on lahendatav, olgu nii suur kui tahes. Ei pea leidma süüdlast, vaid leidma koos lahenduse.

Kas võib öelda, et õppejõutöö toetab juhiks saamist merel? Alustades erinevate juhtimis- ja suhtlemisoskustega ja lõpetades sotsiaalse kapitaliga.

Jah, kindla peale võib nii öelda. Sa ei pea kõike teadma, aga pead teadma, kes mida teab. Administreerimisoskus peab olema ja peab laskma meestel teha oma tööd. Ja neid usaldama, sest igale poole ise ei jõua.

Ja loomulikult tuleb hoida positiivset õhkkonda. Laevameeskond on üks tervik. Kui ka tekil ei saa inimene teistega läbi, siis see mõjutab tervet laeva, kui masinameeskonnas on probleem, siis see mõjutab kõigi tööd. Kõik inimesed ei sobi merele töötama, meeskonnatöö on väga tähtis. Ja hea huumorimeel, siis läheb kõigest läbi.